Kes veavad uue ajastu innovatsiooni?

Sarja avaüritusel arutlesid küsimuse üle, kes võiksid olla Eestis uue ajastu innovatsioonisprindi vedajad, Testlio asutaja ja tehnoloogiajuht Kristel Kruustük, Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid ja Krimelte asutaja ning juht Jaan Puusaag.

Testlio asutaja ja CTO Kristel Kruustük meenutas, kuidas ta kaheksa aasta eest oma ettevõtet luues ei mõelnud spetsiaalselt innovatsiooni teha, vaid asus eelkõige oma valdkonnas ehk tarkvara testimises probleemi lahendama. “Mina tahtsin testijatele pakkuda lahendust, kus nad oleksid väärtustatud ja seda tehtaks tunnipõhiselt. Seni maksti neile leitud vigade pealt, minu jaoks oli see vale. Tagantjärele tuleb välja, et ma tegin innovatsiooni,“ ütleb täna globaalsel turul tegutsev Kruustük, kelle platvorm koondab tarkvara testijaid üle maailma – Malaisiast Brasiilia ja kodumaa Eestini välja.

Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi sõnul oleks ebaõiglane öelda, et innovatsiooni kohtab vaid ettevõtlussektoris. “Kui Eesti tehnoloogilise arengu edetabelites kusagil figureerib, siis meie kõrgemaid kohti veab ees riik ja meie üldine majandus ei ole kahjuks kirjeldatav sõnadega Industry 4.0. Lisaks meie digieduloole meenub Geenivaramu, aga ükski neistki ei saaks toimuda ega toimida ilma, et meil oleks ettevõtjaid, kes on riiki tagant torkinud," sõnas ta.

"Eesti innovatsiooniruumi eripäraks on aga see, et meil õnnestub ettevõtjatel tihtipeale innoveerida koostöös riigiga, kes tagab lubava seadusruumi. Nii on võimalik innovatsiooniga kohe edasi minna nii, et ei pea mõtlema, kas su kliendid, raha ja tegevus on ka juriidiliselt kaitstud.”

Euroopa juhtiva ehituskeemia tootja Krimelte asutaja ja juht Jaan Puusaag leiab, et innovatsioon ettevõtluskeskonnas on väga tulu-kulu põhine. “Eesti probleem on see, et meil on väga vähe suurettevõtjaid. Suurim ettevõte, kel on piisavalt kliente, ressursse ja kes võib ka eksida, on Eesti riik. Sestap riik ikkagi meil seda innovatsiooni veab. Siis tuleb tükk tühja maad ja seejärel ettevõtted, kes on tublid kasutajad või juurutajad. Kas ka Eesti ettevõtja võiks olla innovatsioonivedur oma valdkonnas? See pole võimatu, aga see teravik on väga õhuke,” leidis Puusaag.

Selle mõttega nõustus ka president, kelle sõnul peitub üks põhjus, miks Eesti ettevõtlusinnovatsioon nii õhuke on, selles, et Eestis ei maksta doktorikraadi eest palka.

Kristel Kruustüki juhitav Testlio tegutseb küll peamiselt USA turul, aga ta möönab, et sealgi on äri tegemisele kaasa aidanud Eesti kuvand. “Meid teatakse kui tehnoloogiliselt arenenud riiki. Ma alati rõhutan, et see on seepärast, et meil on nii vähe inimesi, mis võimaldab olla agiilne. See on meie konkurentsieelis teiste turgude ees.”

President nõustus Jaan Puusaagi mõttega, et Eesti on tehnoloogia valdkonnas tubli järgija. “Tänu sellele, et oleme järgijad võime maksimaalselt 7% oma SKT-st IKT-ga ära siduda, Iisraelis on see näiteks 18%, sest nemad on ka tehnoloogialoojad.” Puusaag unistas valjult, et Eesti võiks pürgida ka tehnoloogialoojate liigasse, rõhutades samas, et riik ei peaks seda eest vedama.

“Riigi asi on tingimuste loomine. Meenutame kahte paralleelset asja alanud sajandi algusest – Eesti Geenivaramu kui suurandmed geneetikas ja meie digitaalne ASI. Esimese puhul tulid riigi juurde Tartu molekulaar- ja rakubioloogia instituudi inimesed eesotsas Andres Metspaluga ning teisel ITL (Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit - toim.) koos pankadega. Nemad tulid ja tellisid riigi käest võimaluse midagi ära teha.”

Kaljulaid tõi välja, et ka praegu on üks oluline tellimus isegi riigil endal üleval seoses suurandmetega. “Meil on vaja uut e-riigi kokkulepet 2.0. Selle taga ootavad nii uued digilahendused, andmekaevandamine, tehisintellekti õppimine kui ka Geenivaramu, sest need on tänaseks kokku jooksnud. Neid oleks vaja, see tellimus on õues, aga me täna ei näe, et see tuleks. Riik hakkab selle asjaga jalgu jääma.”

Samas leidis president, et riik ei tohiks valida valdkondi ega tehnoloogiaid, mida eelisarendada. “Ütlen seda tänu sellele, mis 1990ndatel toimus riskikapitali maailmas mujal ja Põhjamaades. Näiteks soomlastel oli kogu aeg avalik raha turul läbi TEKESe (Soome tehnoloogia arenduskeskus - toim) ja Sitra (Soome Innovatsioonifond - toim.), kuid läbi nende nad tegelikult vaesustasid oma ettevõtluse. Kui 2008. aasta majanduskriis tabas, ei olnud Soome ettevõtlus piisavalt mitmekesine, sest seal olid eelistatud sektorid, kuhu investeeringuid suunata. Selline majandus ongi tundlik šokkidele. Ja see on tegelikult ka ebaõiglane – miks mõni tehnoloogia väärib riigi tuge ja mõni mitte.”

Kaljulaid hoiatas, et täna on energiasektoris suur risk teha sama viga. “Eelistame mingeid tehnoloogiaid pannes sinna kõvasti avalikku raha ja tehes nii äkki vale valiku meie kõigi jaoks. Selmet panustada seadusruumi, mis loob turu, kus kõik tehnoloogiad saavad võrdselt konkureerida tingimusel, et nad CO2 ei emiteeri.”

Tehnopoli äriarenduse juht Martin Goroško nõustus, et laiapõhjalise ja tugeva majanduskeskkonnaga riigini tahavad kõik jõuda, kuid Eestil on piiratud nii inim- kui kapitaliressurss. “Meil on üle käinud tugev digitaliseerimine, tehnoloogiaettevõtete tekkimise laine, start-up-kogukond on kiiresti kasvanud…aga piiratud ressurssidega keskkonnas, kuhu tänasel hetkel see teravik sihtida? Laiapõhjaline toetus mingile ettevõtlusfaasile või hoopis haridussüsteemi või välisinvesteeringute ja inimeste siia toomine,” arutles Goroško.

“Välisinvesteeringute siia toomine on nii 20. sajand. Näiteks Slovakkia on täna hädas nende suurepäraste BMW tehastega, millest Eesti eelmisel sajandil ilma jäi. Ei ole mõtet tuua riiki tehaseid, kui oled pisike riik ja su põhiline nappus on tööjõud,” sõnas president. Presidendi hinnangul tuleb aidata meie ettevõtetel minna turgudele, kus on rohkem inimesi ja kus saab toimetada suuremal skaalal.

Jaan Puusaag tõi välja, et 2018. aasta seisuga oli Eestis 75 ettevõtet, kelle käive on üle 100 miljoni euro aastas ning 199, kelle käive ületab 50 miljonit. “Need 75 heal juhul on need, kel on ressurss innoveerida. Sest selleks, et olla innovaatiline, peab olema ka ressurss läbi kukkumiseks. Tegeled kogu aeg arendustegevusega, sul on meeskonnad, kes töötavad ja mingi osa sellest tegevusest alati ebaõnnestub, siis sellest pole lugu, see on sisse programmeeritud.”

Näiteks Krimelte kahesajast töötajast töötab arendusosakonnas kakskümmend, neist vaid neli tegeleb igapäevaselt teadusega, ülejäänud täidavad tugifunktsioone – teevad katseid, uurivad seadusandlust, sest ettevõte tegutseb vägagi reguleeritud valdkonnas. “Kui keegi täna tuleb meie uksest sisse täiesti uue ideega, siis meil pole ressurssi, et seda katsetama hakata. Sest meie praegusestki pigistatakse 120% välja. Ehk on see koht, kuhu saaks mingite meetoditega ressurssi juurde tuua?” avaldas Eesti ühe suurema tootmisettevõtte juht Jaan Puusaag lootust.

Arutelu saab järgi vaadata SIIT.

...

Ole kursis Eesti start-up'ide uudistega - telli FoundME iganädalane uudiskiri SIIT!