Ingelinvestor Candace Johnson: meil pole raha ja aega pisiasjade jaoks. Mõelda tuleb suurelt

Candace Johnsoni, satelliidioperaatori SES kaasasutaja ja Euroopa äriingleid ühendava EBANi emeriitpresidendi kriteerium investeerimiseks või millegi ettevõtmiseks on luua positiivset muutust kasutaja, huvigruppide ja planeedi jaoks. Ka idufirmadel võiks silma ees olla kohe suur plaan, rääkis ta sTARTUp Dayle.

"Ärge tehke äriplaani investoritele, vaid iseendale. Tehke selline plaan, millesse te päriselt ka usute," toonitas Johnson, kes viis jaanuari lõpus Tartu Teaduspargis ESA BIC Estonia ja S2B Launchpad inkubantidele läbi meistriklassi. Valem on lihtne: "Äriplaan peab näitama, kes on teie kliendid, kui palju raha te teenite, ja tagama, et te seda ka teenite," sõnas naine, kes on üles ehitanud maailma suurim satelliitsüsteemi SES.

Ise ettevõtlusprojektide või investeerimisega alustades rakendab ta nn kolmeharulist meetodit ehk pea, süda ja kõhutunne peavad kõik rääkima ühte keelt. "Kui mõni neist on teisel arvamusel, siis ma ei tee seda."

Mu moto on – ära kunagi rahuldu eitava vastusega, ära anna iial alla ja ära lahku oma ettevõtmistest, isegi kui teised seda soovivad. Ma olen üsna ebatavaline investor, sest üldiselt sa lõpuks väljud ettevõttest. Ma olen jäänud kõikide ettevõtete juurde, mida olen alustanud. Mul on olnud osalisi väljumisi, aga olen alati jäänud nende ettevõtetega, kes on mulle kui oma lapsed.

Mu elus on isiklikul vastutusel olnud alati suur roll. Vahet pole, kas alustan ettevõtet, investeerin mõnda või liitun ettevõtte juhatusega. Ma ei näe seda karjääri, vaid oma eluna ja võimalusena luua positiivset muutust. Ja seetõttu ei ole ka mu investeeringutes kõige tähtsamal kohal raha.

Ma olen SES Astra asutaja ja ema, olen seda olnud 37 aastat. Kui mu abikaasa oli 1981. aastal Luksemburgi suursaadik, oli tema riigis tõsine majanduskriis. Mul tuli idee asutada SES tema riigi jaoks, et aidata neil alustada uut suunda majanduses. Mulle ei tundunud kohane selle „investeeringu” eest raha saada.

Ma investeerisin oma raha ja aega, kuid ma ei saanud kunagi mingit majanduslikku tulu. Aitasin muuta riigi jõukamaks, sest SES on maailma suurim satelliitsüsteem ja suurim maksumaksja Luksemburgis. SES on minu jaoks üks positiivsemaid asju, mida ma oma elus olen teinud. Investeerimine ei pea olema seotud valuutaga. Aga see peab kindlasti tooma kaasa positiivse muutuse – ettevõtte, sinu enda või teiste inimeste elus. Ja just nii näengi mina investeerimist.

Minult küsitakse tihti, mis mulle hoogu annab ja mis on mu ambitsioon. Tegelikult mul ei ole ambitsioone, vaid just seesama isikliku vastutuse tunne. Mu kriteerium investeerimiseks või millegi ettevõtmiseks on luua positiivset muutust kasutaja, huvigruppide, planeedi jaoks. Ja kui mina või ettevõte, kuhu olen investeerinud, suudame seda teha, loen ma oma päeva kordaläinuks.

Deborah Rhodes kirjutas ühe New York Timesi artikli lõpus: „Kestev rahulolu on sageli selliste tegevuste kõrvalsaadus, mille esmane eesmärk pole õnn. Lõplik rahulolu tuleb oma ideaalidele ja põhimõtetele truuks jäämisest.” See kirjeldab mu elu nii hästi. Ma tegutsen, käitun ja investeerin lähtudes isiklikust vastutusest huvirühmade, aktsionäride, tiimi, idee ja planeedi ees.

Kui mul palutakse teha midagi, millesse ma ei usu või milles ma pole kindel, siis pean lähtuma oma südametunnistusest. Ja see ajab inimesi hulluks! Nad ütlevad: „Oh issand, Candace peab jälle oma südametunnistuse häält kuulama.” Aga ma teen seda, et ühildada minu jaoks võõraid, tundmatuid asju oma põhiliste väärtustega.

Alati, kui otsustan, kas alustada uut ettevõtlusprojekti või investeerida uude ettevõttesse, rakendan ma nn kolmeharulist meetodit – pea, süda ja kõhutunne. Kui kõik need kolm ütlevad mulle, et ma peaksin seda tegema, siis ma seda ka teen. Kui mõni neist on teisel arvamusel, siis ma ei tee seda. Ja see on põhjus, miks ja kuidas ma investeerin.

Ma kasvasin üles peres, kus isa oli üks inimestest, kes tegi president Kennedy ja Johnsoni jaoks USA esimesed satelliidid. Meie kodus käisid külas (raketiteadlane - toim) Wernher von Braun ja (arvutiteadlane - toim) Vinton Cerf. Mu vanemad lubasid alati lastel tulla trepile istuma enne õhtusööki ja me saime kuulata nende jutte – Apollo missioonist, kuule ja kosmosesse minekust, esimestest satelliitidest jne. Seetõttu ei läinud ma ülikooli kosmose kohta õppima, sest see kõik oli olemas mu elutoas.

Mul ei olnud vaja ka minna ülikooli ettevõtlus õppima, sest viieaastaselt õppisin pidama oma limonaadiletti. Tuli osta koostisosad, valida parim asukoht, teha turunduskampaania ja muidugi teenida raha. Viieaastasel õpetati mulle, mis on üldkulud!

Ma alustasin SES Astraga, kui olin 30-aastane. Enne seda olin USA suurima klassikalise muusika raadiojaama tegevprodutsent. Minu arvates naeruväärne, et me teeme kõiki neid hämmastavad programme ainult Washington DC ja New Yorgi jaoks. Mõtlesin endamisi, et peaksime satelliidi vahendusel levitama seda kogu Ameerika Ühendriikides. Ja täpselt nii tegimegi 1976. aastal, enne Ted Turneri nn superjaama CNN!

Seejärel töötasin raadio- ja teleettevõttes, kus lindid saadeti kulleriga metallkastides kõikidesse jaamadesse. Ka see oli naeruväärne. Kõige parem oleks olnud panna ka kõik need satelliidile – ja seda ettevõte siis ka tegi. Olin turundusdirektor ja selles ettevõttes polnud kunagi ärilt ärile müüki tehtud. Oli vaid sündikaatmüük, et iga jaam neile maksaks, kuid mitte ühtegi reklaami- ega sponsorraha. Leppisime kokku, et saan 10% vahendustasust ja esimese aastaga sain seitse korporatiivset sponsorit ja reklaamijat. Lõpuks müüsime U.S. News & World Report’ile ja mu 10% vahendustasu oli päris korralik! Müüsime ettevõtte 3 miljoni dollariga, nii et 29-aastaselt oli mul 300 000 dollarit.

Niisiis, kui ma ütlesin Luksemburgi peaministrile, et ta peaks tegema satelliitsüsteemi, oli ta nõus, kuid tal polnud kedagi, kes seda eest veaks. Ma ütlesin, et teen seda tema eest. Kuid kuna tal polnud vahendeid projekti rahastamiseks, kasutasin raha oma esimesest „väljumisest” selle projekti kolme aasta rahastamiseks. Ehk siis see on lugu minu esimesest investeeringust.

Edukas investor püüab ettevõtte edule kaasa aidata. Ingelinvestoritena armastame öelda, et olulised on teadmised, kogemus, võrgustik ja õige küll, raha ka! Riskikapitalistid investeerivad teiste inimeste raha, mis paneb neile investorite ees kohustuse seda kasumlikult teha.

On tohutu erinevus iseenda raha, aja, kogemuse ja võrgustiku ning teiste inimeste raha investeerimise vahel. Ent ettevõtjad ei taju seda. Alates hetkest, mil ettevõtjad väljastpoolt raha kaasavad – teiste inimeste raha – peavad ettevõtjad mõistma, et neisse investeeritakse selleks, et teenida kasumit.

Nii et iga investeeringu puhul, mille teen äriinglina või mõne (riskikapitali)fondi eesotsas, püüan teha kindlaks, kas ettevõtja mõistab, et me ootame investeeritud rahalt kasumit. Kui ei, jääb investeering katki.

Teen investeeringuid üle kogu maailma, sest kosmos on igal pool. Minu parimad investeeringud on olnud just kosmosevaldkonnas – see on sektor, mida tunnen kõige paremini ja mida saan kõige enam mõjutada. Kui mul on ettevõttesse või asutajasse usku, võin helistada ükskõik millisele oma tuttavale maailmas ja öelda: „Vaata, see on väärt ettevõte. Minu arvates peaksid sinna investeerima või nendega lepingu sõlmima!”.

Ettevõtjad teavad seda ja küsivad, kas saan neid ühe või teise inimesega kokku viia. Ent ma ei tee seda kunagi enne, kui nad on tulemusi näidanud. Väga-väga vähesed ettevõtjad jõuavad selleni. Seepärast teengi koolitusi ja olen mentor, et aidata võimalikult paljudel ettevõtjatel nende tulemusteni jõuda.

Selle asemel, et keskenduda raha teenimisele, on Euroopas ja paljudes teistes maailma paikades rahastatud kosmosevaldkonda väga kaua aega toetuste, teadus- ja arendusfondide abil. Ma veedan suure osa ajast aidates ettevõtjatel mõista, et kui nad otsivad investeeringut, peavad nad mulle ja tulevasele investorile näitama, kuidas nende toode, teenus ja tehnoloogia hakkab raha teenima.

Nad peaksid tulema minu juurde ja ütlema: „Seda ma teen väärtuse loomiseks. Ja ma saan seda teha selle toote, teenuse, tehnoloogiaga. See läheb mulle maksma sellise summa. Ja selle aja jooksul teenin ma nii palju.”

Üllataval kombel paljud seda ei ütle. Ja ometi peab see olema esimene müügiargument. Teine müügiargument minu ja teiste kolmanda osapoole ettevõtjate ja investorite jaoks on see, et meil pole raha ja aega pisiasjade jaoks. Seega soovitan kõigil kosmoseettevõtjatel alati mõelda suurelt. Kolmandaks tuleks kohe midagi teha, turule minna.

Tegelikult soovitan paljudel ettevõtjatel mitte võtta väliseid investeeringuid. Isegi riskikapitalistid ütlevad, et parim raha tuleb müügist. Ma pean silmas üleminekutehinguid ja pioneerkliente. Keegi, kes sind vajab ja on piisavalt tugev, et öelda: „Mind ei huvita, kui su tehnoloogia praegu ei tööta, ma tahan olla teie klient. Muidugi parem oleks, et see tulevikus töötab veatult.” Kuna sellisel kliendil on midagi puudu, ta vajab midagi, on ta valmis ka riskima.

Rõhutan alati, et kui minna kolmanda osapoole investori juurde, tuleb välistada nii palju riske kui võimalik. Inimesed ütlevad mulle: „Aga Candace, sa tegeled satelliidiäriga, sa riskid iga päev.” Kuna ma tean, et kosmos on nii riskantne, pean veenduma, et olen välistanud kõik võimalikud riskid. Sest see maailm on riskantne. Kuid kui oled teinud kõik endast oleneva, et välistada riske, võib isegi vedada.

Mõelge suurelt! Ärge tehke äriplaani investoritele, vaid iseendale. Tehke selline plaan, millesse te päriselt ka usute. Äriplaan peab näitama, kes on teie kliendid, kui palju raha te teenite, ja tagama, et te seda ka teenite. Väga tihti iduettevõtted unustavad näidata, et nad teenivad raha. Ning lõpuks peate teadma ja uskuma, et suudate oma plaani ellu viia!

Olen kosmosevaldkonnas töötanud üle 45 aasta. Alustasin sellest, et anda kosmose abil kõigile inimestele ligipääs satelliittelevisioonile, satelliitsidesüsteemidele, liikuvatele satelliitidele jmt. Viimased kümme aastat olen aga keskendunud sellele, et saada kosmose abil ligipääs universumile. Võiks öelda, et olen universaalsest ligipääsust jõudnud ligipääsuni universumile. Olgu selleks kosmose olukorra ja arengute teadlikkustamine, kosmose keskkonna heaks kasutamine või inimeste Marsile viimisele kaasaaitamine.

Mulle näib, et kaks suurimat trendi on esiteks asjade internet ehk kõigele sensori külgepanemine ning teiseks on neid andmeid kõige parem koguda muidugi satelliitide abil. Suurandmete olemasolul saab neid analüüsida tehisintellekti abil, nii et tulemuseks on tõeliselt väärtuslik ja rakenduslik info.

Üks parimaid raamatuid on Peter Druckeri „The Effective Executive” – klassika, millest paremat pole ma seni leidnud. Mul on siiani alles versioon, kus on kõik tähtsaimad kohad isal ära märgitud. Hoian uue aja visiooniraamatutest eemale, sest pärast 68 aastat on mul üsna hea ettekujutus ja nägemus tulevikust. Võib-olla ühel päeval kirjutan ka raamatu, aga mul on veel nii palju teha ja ausalt öeldes peavad mõned inimesed enne surema. Kui lood uusi struktuure ja esitad väljakutseid status quo’le, siis tekib ka vaenlasi.

Kui alustasin SES Astraga, nimetas üks kartell mu Euroopa kõige ohtlikumaks naiseks, nende seas Rupert Murdoch, Leo Kirch Saksamaalt ja Silvio Berlusconi Itaaliast. Nad üritasid üle võtta SES Astra satelliitsüsteemi, kuid ma ütlesin ei. Ma olin juhatuses ainus, kes ütles ei. Läksin Financial Timesi ja ütlesin, et kartell üritas Astra satelliiti üle võtta. Aasta aega olime seisakus, mind kaevati kohtusse ja lõpuks helistas Saksamaa kantsler Kohl Luksemburgi peaministrile, et minu kohta küsida. Peaminister ütles: „Ta on alati Luksemburgi ja Astrat kaitsnud. Meie toetame teda.” Astra sai jätkata sõltumatult ja see on põhjus, miks põhiväärtused on nii olulised.

...

Ole kursis Eesti start-up'ide uudistega - telli foundME iganädalane uudiskiri SIIT!