Moedisainer leidis niši idufirmaliste seas

Liis Tiisvelt on rõivabrändi iLLIMOR asutaja, mida iseloomustab jätkusuutlikus - kõik rõivad toodetakse Eestis kasutades jätkusuutlikke materjale. Ehkki kaubamärk pakub kollektsiooni ka erakliendile, keskendutakse üha enam firmarõivaste loomisele ning palju kliente tuleb tehnoloogiasektorist, kus jätkusuutlikkust üha enam väärtustatakse.

sTARTUp Dayle antud intervjuus rääkis Tiisvelt oma teekonnast moedisaini ja ettevõtluseni.

Ma ei oska täpselt öelda, mis oli see esimene klikk minu elus, aga moedisain on huvitanud mind juba keskkoolist alates. Korraldasin moeshowsid koos oma klassikaaslasega, sealt sain ka esimese kogemuse, kuidas ise riideid õmmelda ja kuidas kollektsiooni kokku panna. Olin siis umbes 16aastane.

Olin keskkoolis üsna aktiivne kultuurialal – olin kooli teatrigrupis, tegelesin showtantsuga ja õppisin muusikakoolis viiulit. Käisime igal pool esinemas ja esinemiskostüümid olid väga erilised ja mulle meeldisid visuaalselt efektsed riided. Peale keskkooli ei olnud ma kindel, kuhu edasi õppima minna, kuid kuna moedisain oli ainuke valdkond, mis mind paelus, otsustasin astuda Euroülikooli moedisaini erialale.

Ma ei lõpetanud nelja-aastast moedisaini programmi ära, sest mingil hetkel tekkis tugev soov reisida ja minna Eestist ära. Tahtsin uute inimestega tutvuda ja elada teises kultuuriruumis. Elasin mõnda aega Sardiinias, Itaalias, peale mida viis mind elu Inglismaale.

Kui olin Londonis juba aasta töötanud, hakkasin uuesti mõtlema poolelijäänud moeõpingutele Eestis. Süda ei andnud rahu, seega otsustasin anda endale teise võimaluse. Asusin õppima London College of Fashionisse, fashion portfolio (moeportfoolio eesti keeles - toim.) erialale, mis oli põhimõtteliselt sissejuhatus moeeriaalasse.

Sain küll Londonis ühte heasse ülikooli moeerialale sisse, aga mitte oma esimese eelistusena valitud kooli. Samuti väsisin Londonist pisut ära.

2011. aastal Eestisse tagasi tulles oli aga kontrast suur – siin tundus kõik nii ühesugune ja hall, võrreldes Londoni eklektilise moeskeenega. Kuigi olin kodumaale tagasi tulnud plaaniga luua oma bränd, kadus Eestis inspiratsioon. Tekkis paradoks – tundsin, et tahan teha enda brändi, aga ma ei olnud veel selline inimene nagu disainer minu arvates olema pidi.

Olin endas pettunud ja eraelu viis mind hoopis kolmeks aastaks Prantsusmaale. Ma ei puutunud seal otseselt moega kokku, aga endiselt see jäi kripeldama. Tundsin, et tahan kunagi uuesti moeni jõuda. Tagasi Eestis, otsustasin nüüd juba kolmandat korda oma moeõpinguid jätkata. Ja seekord mitte disaini alal.

Nimelt, vahepeal oli maailm muutunud, keskkond ja jätkusuutlikkus olid rohkem päevakorda kerkinud ning see pälvis mu huvi. Otsisin vastavat õppeväljundit ja leidsin Tallinna Tehnikakõrgkooli tekstiili- ja rõivaala ressursikorralduse eriala, mis oli keskendunud rohkem tarneahelale, brändi tootmisstrateegiatele ja tekstiilmaterjalide päritolule.

Minu lõputöö Gelatex Technologies materjaliarendusest valiti 2020. aasta parimaks kõrgkoolide lõputööks Eestis. Hetkel olen TalTechis puidu-, plasti- ja tekstiilitehnoloogia eriala magistratuuris, kus õpin süvitsi materjalitehnoloogiat.

Üldiselt, sõna jätkusuutlikkus on tänapäeval igal pool. Kõik ütlevad, et nad on jätkusuutlikud, rohelised, aga see võib olla lihtsalt trendikas sõna, mida kasutada. See koosneb paljudest erinevatest komponentidest ja materjal on ainult üks sellest suurest tarneahelast.

Hetkel kasutan oma kollektsioonides valdavalt jätkusuutlikke materjale nagu upcycle'd kangad, mis on teistest brändidest järelejäänud tootmisjäägid ning Oeko-tex sertifikaadiga Tencel™’it, mis koosneb tselluloosipõhisest eukalüptipuukiust. Minu kasutav Tencel™ kangas on muide toodetud Eestis.

Toodan kõik oma kollektsioonid samuti Eestis ja võimalusel hangin isegi abimaterjalid koduselt turult.

Oma magistriõpingute raames uurin ja arendan ümbertöödeldud tekstiilkiududest uut pakendimaterjali, mida saaks kasutada nii iLLIMORi toodete pakendamiseka kui palju laiemalt. Minu eesmärk on muuta iLLIMOR ringmajanduslikuks.

Tagantjärele mõeldes, ei olnud mul alustades suurt aimu, mis see kõik endaga kaasa toob. Olin küll varem töötanud rõivatööstuses projektijuhina, kus haldasin ja korraldasin kliendile tootmist, kuid omaenda brändi puhul tuli sisuliselt alustada uuesti nullist.

Kõik teavad, et rõivaste tootmiseks on vaja disaini, lõikeid, materjale ja müügikanaleid, aga kõige raskem oli seda kõike hallata üksi ning olla oma tegevuses finantsiliselt jätkusuutlik.

Start-up'iks ma selles mõttes ei kvalifitseeru, et olen oma brändi tegevust senimaani vaid ise finantseerinud ja esimesel aastal kõik tulud ettevõttesse tagasi investeerinud. Aga mulle meeldib, et enamus minu ärikliente on start-up'id või kunagi alustanud start-up'ina!

Samuti ei olnud mul turunduse ja müügiga varasemalt otsest kogemust. Ma ei aimanud, kui raske on tänapäeva tiheda konkurentsiga disainiturul läbi lüüa. Selles virvarris on olnud algusest peale raske silma paista ja on siiani väga raske.

See on suur katsumus, kuidas jõuda selle õige kliendini, kes võib-olla keskmisest rohkem väärtustab kodumaal valmistatud kvaliteetset ja jätkusuutlikku kangast ja tootmist. Enamus tekstiilitööstusest tegutseb ju siiamaani Aasias.

Kui on väga rasked hetked ja töö kasvab üle pea, siis ma proovin alati vaadata suuremat pilti ja mõelda, et mis on kõige hullem asi, mis saab juhtuda. Ma lähen detailideni välja, kuni suudan ennast maha rahustada sellega, et tegelikult ei juhtu esialgsete plaanide ebaõnnestumisel midagi nii hullu. Elu ei lõpe!

Ägedate klientide ja nende tellimuste üle. Alustasin B2C (business to consumer - toim.) ärist, kuid ühel päeval võttis minuga ühendust Liviko AS, kes otsis oma uuele nullkulu kontseptsiooniga brändile Crafter’s jätkusuutlikke rõivaid. Nad olid minu esimesed ärikliendid.

Sealt edasi tuli Garage48, kes tahtis väga originaalseid riideid, mitte lihtsalt logoga dressipluuse. Tegin neile erikollektsiooni. See oli väga edukas projekt, pärast mida hakkasin aimama, et äkki start-up'ide brändirõivad on minu nišš.

Start-up'id tahavadki maailma arendada ja paremaks muuta läbi innovatsiooni. Mõtlesin, et kuna mul oli selline innovatiivne materjal nagu Tencel™, mis sobib oma struktuuri ja omadustega puuvilla alternatiiviks, siis miks mitte pakkuda seda teistele ägedatele innovatiivsetele firmadele?

Nõudlus firmariietele on ju suur, start-up'e on on viimaste aastatega tulnud juurde nagu seeni pärast vihma. Hakkasin sellele teadlikumalt pühenduma ja kliente otsima. Naudin väga start-up'idega koostööd, kuna nad mõtlevad aktiivselt disainiprotsessis kaasa ja see on väga põnev. Samuti valmivad kõik rōivad tellimusel, see tähendab, et midagi ei jää lattu seisma.

Loomulikult, kui oled ise kirevas start-up'i maailmas, sul on tuhat asja, millega tegeleda – pead kasvatama oma äri, leidma rahastust, sponsoreid, paistma õige nurga alt silma. Paljud ei pruugi mõeldagi riietuse peale, aga see on tegelikult visuaalne liikuv turundusvahend, mis paistab silma, kui seda kannad.

Ma usun, et inimesed peaksid rohkem tahtma endasse vaadata. Näiteks minu jaoks on looduses käimine inspireeriv ja aitab mul probleemidest eemalduda. Või neid vaadelda uues keskkonnas. Mina jõudsin enda unistuseni läbi väga pika, isegi liiga pika, teekonna. Võib-olla ei küsinud ma endalt piisavalt, et mis juhtub siis, kui ma juba TÄNA oma unistuse poole esimesi samme astun. Kas see teeks mind õnnelikuks?

Kõlab paradoksaalselt, aga mul oli mõnes mõttes kartus unistuste täitumise ees. Arvasin, et sellega lõppevad ka väljakutsed. Aga ma nautisin väljakutseid, eriti ajal kui elasin Eestist eemal. Täna näen, et üks ei välista teist ja õnneks väljakutseid ei lõppe mitte kunagi otsa. Ma olen selles mõttes tüüpiline eestlane – läbi raskuste õnne poole!

Samas see, mida me elus teha tahame, võib ajas muutuda ka. Ma ei saa öelda 100% kindlameelsusega, et teen täna seda, milleks olen sündinud või et olen olnud kuidagi n-ö valgustatud, et nüüd ma olen õigel rajal.

Mida aeg edasi, seda selgemaks muutub siht ja see, mida ma tegelikult tahan. Need inimesed, kellega koostööd teen, aitavad mingil määral mind kogu aeg sellele rajale, kuhu ma tahan jõuda –see on väga inspireeriv.

Sarnase mõttelaadiga inimeste abi on väga oluline, kuna tihtipeale ettevõtjad alustavad üksinda ja ei ole kellegagi ideid arutada.

Enne oma brändi loomist astusin Tartu loomemajanduskeskuse inkubatsiooniprogrammi, kust sain omale väärtuslikud ärimentorid. Korra kuus toimub mentorlus erinevate erialade professionaalidega, olenevalt sellest, millist abi hetkel vajan – kas see on näiteks müük, turundus või brändi positsioneerimine ja eksport.

foundME on 24.-26. augustil 2022. aastal toimuva ärifestivali sTARTUp Day ekslusiivne meediapartner. Meilt leiad parima valiku festivali ja selle kogukonnaga seotud lugudest.

...

Aga kas sa seda kuulsid, et ...? Ära jää ühestki uudisest ilma. Liitu foundME uudiskirjaga SIIN!