Moedisainer leidis niši idufirmaliste seas

Ma ei oska täpselt öelda, mis oli see esimene klikk minu elus, aga moedisain on huvitanud mind juba keskkoolist alates. Korraldasin moeshowsid koos oma klassikaaslasega, sealt sain ka esimese kogemuse, kuidas ise riideid õmmelda ja kuidas kollektsiooni kokku panna. Olin siis umbes 16aastane.

Olin keskkoolis üsna aktiivne kultuurialal – olin kooli teatrigrupis, tegelesin showtantsuga ja õppisin muusikakoolis viiulit. Käisime igal pool esinemas ja esinemiskostüümid olid väga erilised ja mulle meeldisid visuaalselt efektsed riided. Peale keskkooli ei olnud ma kindel, kuhu edasi õppima minna, kuid kuna moedisain oli ainuke valdkond, mis mind paelus, otsustasin astuda Euroülikooli moedisaini erialale.

Ma ei lõpetanud nelja-aastast moedisaini programmi ära, sest mingil hetkel tekkis tugev soov reisida ja minna Eestist ära. Tahtsin uute inimestega tutvuda ja elada teises kultuuriruumis. Elasin mõnda aega Sardiinias, Itaalias, peale mida viis mind elu Inglismaale.

Nimelt, vahepeal oli maailm muutunud, keskkond ja jätkusuutlikkus olid rohkem päevakorda kerkinud ning see pälvis mu huvi. Otsisin vastavat õppeväljundit ja leidsin Tallinna Tehnikakõrgkooli tekstiili- ja rõivaala ressursikorralduse eriala, mis oli keskendunud rohkem tarneahelale, brändi tootmisstrateegiatele ja tekstiilmaterjalide päritolule.

Minu lõputöö Gelatex Technologies materjaliarendusest valiti 2020. aasta parimaks kõrgkoolide lõputööks Eestis. Hetkel olen TalTechis puidu-, plasti- ja tekstiilitehnoloogia eriala magistratuuris, kus õpin süvitsi materjalitehnoloogiat.

Üldiselt, sõna jätkusuutlikkus on tänapäeval igal pool. Kõik ütlevad, et nad on jätkusuutlikud, rohelised, aga see võib olla lihtsalt trendikas sõna, mida kasutada. See koosneb paljudest erinevatest komponentidest ja materjal on ainult üks sellest suurest tarneahelast.

Hetkel kasutan oma kollektsioonides valdavalt jätkusuutlikke materjale nagu upcycle'd kangad, mis on teistest brändidest järelejäänud tootmisjäägid ning Oeko-tex sertifikaadiga Tencel™’it, mis koosneb tselluloosipõhisest eukalüptipuukiust. Minu kasutav Tencel™ kangas on muide toodetud Eestis.

Samuti ei olnud mul turunduse ja müügiga varasemalt otsest kogemust. Ma ei aimanud, kui raske on tänapäeva tiheda konkurentsiga disainiturul läbi lüüa. Selles virvarris on olnud algusest peale raske silma paista ja on siiani väga raske.

See on suur katsumus, kuidas jõuda selle õige kliendini, kes võib-olla keskmisest rohkem väärtustab kodumaal valmistatud kvaliteetset ja jätkusuutlikku kangast ja tootmist. Enamus tekstiilitööstusest tegutseb ju siiamaani Aasias.

Kui on väga rasked hetked ja töö kasvab üle pea, siis ma proovin alati vaadata suuremat pilti ja mõelda, et mis on kõige hullem asi, mis saab juhtuda. Ma lähen detailideni välja, kuni suudan ennast maha rahustada sellega, et tegelikult ei juhtu esialgsete plaanide ebaõnnestumisel midagi nii hullu. Elu ei lõpe!

Nõudlus firmariietele on ju suur, start-up'e on on viimaste aastatega tulnud juurde nagu seeni pärast vihma. Hakkasin sellele teadlikumalt pühenduma ja kliente otsima. Naudin väga start-up'idega koostööd, kuna nad mõtlevad aktiivselt disainiprotsessis kaasa ja see on väga põnev. Samuti valmivad kõik rōivad tellimusel, see tähendab, et midagi ei jää lattu seisma.

Loomulikult, kui oled ise kirevas start-up'i maailmas, sul on tuhat asja, millega tegeleda – pead kasvatama oma äri, leidma rahastust, sponsoreid, paistma õige nurga alt silma. Paljud ei pruugi mõeldagi riietuse peale, aga see on tegelikult visuaalne liikuv turundusvahend, mis paistab silma, kui seda kannad.

Ma usun, et inimesed peaksid rohkem tahtma endasse vaadata. Näiteks minu jaoks on looduses käimine inspireeriv ja aitab mul probleemidest eemalduda. Või neid vaadelda uues keskkonnas. Mina jõudsin enda unistuseni läbi väga pika, isegi liiga pika, teekonna. Võib-olla ei küsinud ma endalt piisavalt, et mis juhtub siis, kui ma juba TÄNA oma unistuse poole esimesi samme astun. Kas see teeks mind õnnelikuks?

Kõlab paradoksaalselt, aga mul oli mõnes mõttes kartus unistuste täitumise ees. Arvasin, et sellega lõppevad ka väljakutsed. Aga ma nautisin väljakutseid, eriti ajal kui elasin Eestist eemal. Täna näen, et üks ei välista teist ja õnneks väljakutseid ei lõppe mitte kunagi otsa. Ma olen selles mõttes tüüpiline eestlane – läbi raskuste õnne poole!