Tartu parimaks idufirmaks valitud Remato plaanib digitaliseerida 10% maailma majandusest

Remato tarkvara võimaldab ehitusfirmadel ressursside halduse paberilt internetti viia.

„Sel aastal oli konkurents Tartu silmapaistvaima start-up-ettevõtte tiitlile päris tihe. Lõplikus valikus olid veel Nevercode ja KappaZeta, kuid lõpuks osutus valituks just Remato,” selgitas Tartu start-up-kogukonna juht Ermo Tikk.

„Meie andmetel on nende käive kasvanud vahemikus 2019–2020 kuni 25% kvartalis ja meeskond on laienenud lühikese ajaga kolmelt inimeselt üheksale. Näeme neis märkimisväärset potentsiaali lähiaastatel jõudsalt kasvada ja panustada Tartu iduettevõtluse ökosüsteemi arengusse.”

Remato sai alguse 2018. aasta sügisel, kui kokku said neli Tartu meest ehitus- ja IT-sektorist. Teenuse idee tuli kaasasutajalt ja ettevõtte tehniliselt juhilt Ranno Käomägilt, kes oli otsinud tarkvara, mis aitaks väikeettevõtjal ehitusprojekte hallata. Selgus, et sellist lahendust turul polnud, ja ei jäänud üle muud, kui tuli see ise arendada.

Mul on alati olnud suur tahe ise asju välja mõelda, organiseerida ja standardsetest mustritest välja astuda. Aga juba esimestest töökogemustest tuli kiiresti välja, et palgatööl on alati paigas reeglid ja ülesanded ning peaks tegelema ainult nende asjadega.

Muidugi, disaineritöö on kreatiivne ja annab suhteliselt vabad käed, aga teatud maalt tuleb ikkagi piir ette. Nii et võib öelda, et minu puhul oli ettevõtjaks hakkamine suhteliselt varakult teada. Oma esimese ettevõtte, sellesama disainifirma, tegin 19aastasena.

Seda, et nii noorena ei ole sul midagi kaotada ‒ lihtsalt hüppa sisse. Ma küll sain esimesed professionaalsed kogemused hästi varakult, aga hirme oli ikkagi palju ja võib-olla mingid sammud jäid ka tegemata, sest tundusid ratsionaalselt võttes liiga riskantsed. Aga mida aeg ja elu edasi, seda riskantsemaks need lähevad, kui sul on juba kodu ja pangalaen ja pere ja nii edasi.

Kui olin seitseteist-kaheksateist, sattusin peakorraldajana organiseerima Läänemaa noortebändide festivali. Omamoodi oli see nagu väike iduettevõtte kogemus. Aeg oli väga limiteeritud, tuli juhtida meeskonda ja kaasata raha, see tähendab helistada Läänemaa ettevõtteid läbi.

Ebaõnnestumine käiski ümber raha. Sain põhimõtteliselt vajaliku summa toetusi kokku, aga ürituse käigus läksid mingid eelarveread lõhki ja lõpuks pidin puudujäägi oma taskust kinni maksma. Huvitav kogemus, mis õpetas kriitilist meelt ja järjekindlust, mitte liiga vara allaandmist.

Mulle tundub, et mentoreid ei saa ise endale valida, vaid nad tekivad kuskil eluetapis õiges kohas. Need on inimesed, tavaliselt vanemad ja kogenumad, kelle kõrval mingi perioodi elust toimetad ning kellelt tarkust ja kogemust ammutad. Minu elus on olnud kaks-kolm sellist inimest, keda tagantjärele oma mentoriks pean.

Mentoreid on mul olnud kahte tüüpi. Üks, kellelt õppisin pealehakkamist ja julgust, seda, kuidas võimalusi näha, teistesse ja üldse maailma suhtuda ‒ selliseid võib-olla natuke filosoofilisemaid elutõdesid. Teised mentorid on olnud palju praktilisemad ja professionaalsemad mingis tööaspektis, näiteks kuidas klientidega suhelda või projekte juhtida. Mentoritelt õppimise puhul on oluline ära tabada see moment, kus on õige aeg edasi liikuda.

Olen üritanud lugeda nii palju, kui jaksan ja aega on, peamiselt ikkagi filosoofilist ja ärisuunalist kirjandust eneseharimise eesmärgil. Viimasel ajal olen lugenud müügiprotsesside ja kasvu teemalisi raamatuid. Väga meeldis veebruaris loetud “The Hard Thing About Hard Things” Ben Horowitzilt, mis ei olnud küll nii planeeritud, aga valmistas vaimselt kriisiks hästi ette.

Mulle meeldis selle aja juures, et muutusin oluliselt töökamaks, ambitsiooni ja hoogu tuli pigem juurde, samas sain veeta rohkem aega ka abikaasaga. Teiseks tõusis produktiivsus, eks osaliselt seetõttu, et kontorimelu jäi vähemaks. Teistpidi on kontorivestlusi muidugi vaja, et hoida meeskonnatunnetust, mis sel perioodil natuke kannatas. Tööpäevad kippusid väga pikaks, eks osaliselt tingituna sellest, et puudus eristus töö ja kodu vahel. Kõik toimus samas keskkonnas.

Üks hommikune rutiin, mis mulle meeldib ja mida tegin juba enne koroonat, praeguseks juba üle aasta, on külm dušš. Ühtpidi tervislik ja äratab üles, teistpidi valmistab mentaalselt ette, et iga väike stressiolukord ei tekitaks ebamugavust.

Ratsionaalselt need mõtted loomulikult olid, me ei hakanud endale valetama, et kõik on hästi. Aga pigem oli see mõte, et „noh, on jah halvasti, aga meid see ei peata”.

Sellist mõtet, et anname alla, pole meil kahe aasta jooksul kordagi olnud. Tagasilööke on ikka olnud, aga mõtet, et me ei saa hakkama, pole vähemalgi määral tekkinud.