Gerri Kodrese kristallkuul: need idufirmad toovad järgmise kasvu

"Kui vaatame seniseid Eestist välja kasvanud edulugusid, siis need pole olnud tehniliselt ülikeerukad. Pea kõik siinsed ükssarvikud on internetipõhised platvormid, kus konkurentsieelis on olnud nutikas ärimudelis või ülitugevas teostuses," rääkis Kodres sTARTUp Dayle antud intervjuus.

Tarkvarapõhistest edulugudest veidi hiljem hakkasid tema sõnul esile kerkima riistvara ja tarkvara ühendavad ettevõtted, kus komplekssus on mõnevõrra suurem. "Ka siin on viimase nelja-viie aastaga tekkinud rida edukaid näiteid nagu Comodule, Starship, Cleveron, Bolti tõukerattaäri."

Keerukustasemelt järgmised ongi Kodrese sõnul teadusmahukad või teadus- ja arendustegevusel põhinevad iduettevõtted, mis vajavad palju rohkem aega ja raha, et tootega turule jõuda. Õnnestumiseks on neil tarvis nii spetsiifiliste oskustega ettevõtjaid ja töötajaid kui ka investoreid, kellel oleks piisavalt vahendeid ja kannatust. Samuti tugisüsteeme.

Iduettevõttesse investeerimisest, aga ka sellest, kuidas tänu ülikoolide ja riigi initsiatiivile on Eestis loodud tingimused iduettevõtete järgmiseks arenguhüppeks, saab pikemalt lugeda intervjuust.

1997. aastal ostsin õppelaenu eest Eesti Ühispanga ja Hansapanga aktsiaid, millest vist osa müüsin õnnega pooleks ka enne börsikriisi maha. Õppimine Stockholmi Kõrgemas Majanduskoolis Riias andis juurde teoreetilise baasi – sain aru, miks üks või teine asi niimoodi toimib.

Pärast ülikooli töötasin müügi ja äriarenduse poolel tehnoloogiaettevõtetes Reach-U ja Fortumo. 2010. aastate alguses, kui tehnoloogiaettevõtteid hakkas rohkem tekkima, nägin alustavate idufirmade asutajatega rääkides tihti, et neil võis olla hea tehniline taust, aga puudus äriarenduse ja müügi kogemus ning hakkasin neile nõu andma. Samal ajal nägin, et lisaks nõuandmisele on neil vaja rahalist tuge – iduinvestoreid Eestis tol ajal praktiliselt polnud.

Esimesed iduinvesteeringud tegime koos sõbra Riivo Antoniga 2012–2013. Kolmest esimesest iduinvesteeringust üks (Cloutex) lõpetas pankrotiga, VitalFields müüdi neli aastat hiljem Monsantole ja Monese on praeguseks kaasanud B-ringi ja kasvanud edukaks suureks ettevõtteks. Nii et juba esimese kolme investeeringuga nägime ära paleti väljunditest, mis võib juhtuda.

Võrreldes näiteks aktsiatesse investeerimisega on iduettevõtte investoril oluliselt aktiivsem roll. Tihti on noortel asutajatel lisaks rahalistele vahenditele vaja ka teadmisi, kuidas ettevõte maast lahti saada – heal iduinvestoril on tavaliselt mõlemad olemas. Iduinvestorina ei piisa lihtsalt mõne ettevõtte välja valimisest ja ootamisest. Ettevõtte edu nimel tuleb rohkem tööd teha.

Iduettevõtetesse investeerimine on kahepoolne protsess, mille käigus õpid investorina pidevalt asutajatelt ja ettevõtetelt, tundes samal ajal, et aitad kaasa millegi loomisele, mis võib-olla muudab maailma paremaks. Emotsionaalne väärtus on hoopis teine kui näiteks aktsiatesse investeerimisel.

Väga tihti tekib näiteks aktsiainvestoritel kange kihk ennustada, mis lühiajaliselt mõne aktsiaga juhtub, ja vastavalt käituda. Kuid pikemat aega ei suuda keskmine investor spekuleerides peaaegu kunagi turgu lüüa. Palju tõenäolisemalt toob edu süstemaatilisus ja kannatlikkus ehk igakuiselt või kvartaalselt mingi summa kõrvale panemine ja selle investeerimine, mitte isegi nii väga üritades ette ennustada, mis turul juhtub.

Iduettevõtete vallas on kannatlikkus eriliselt oluline, kuna keskmine ettevõttest väljumisaeg on seitse kuni kümme aastat. Enne seda ei pruugi investoril isegi soovi korral võimalik olla investeeringust väljuda. Näiteks minu portfelli võitjatest peaaegu ühegi puhul ei olnud esimese paari-kolme aasta jooksul isegi see kindel, kas firma jääb ellu, rääkimata sellest, kui suureks ta kasvab.

Lisaks isikuomadustele on iduinvestorile heade diilide saamiseks oluline tema maine ja kogukonna suhtumine temasse. Ettevõtjaga ei tohi kunagi liiga ebaviisakas olla. Ja isegi investeeringule ei öeldes on oluline, kuidas sa seda teed. Hea investor katsub väärtust lisada ka sellises olukorras, näiteks kontaktide vahendamise või mõtete jagamisega.

Selleks ajaks olin jõudnud arusaamisele, et tahaksin investeerimisega tegeleda täiskohaga ja saaksin ka portfelliettevõtetele rohkem aega pühendades kasulikum olla. Samuti nägime, et eduks tuleb võitjatesse piisavalt kaua teha jätkuinvesteeringuid ja selleks on vaja suuremat ressurssi kui ingelinvestoril reeglina on.

Praeguseks on fondi portfellis üle 20 ettevõtte. Eesti ja ka laiemalt siinne regioon on eriti viimasel 4–5 aastal olnud hea koht, kus tegutseda. Esiteks on senised edulood kogukonnale hoo sisse andnud, on tekkinud nn lumepalliefekt, on piisavalt palju kogenud ja inspireerivaid asutajaid ja kõrge kvaliteediga iduettevõtteid. Varajases faasis on geograafiliselt ja kultuuriliselt lähedased investorid olulised ja ka välisfondid soovivad siia investeerides tihti, et kaasatud oleks mõni kohalikke olusid ja kogukonda tundev investor.

Meie printsiip on olla võimalikult asutajasõbralik fond, mis on ka ise lean ehk nutikas. See tähendab asutajate soovide tähtsustamist, vähem bürokraatiat ja lihtsaid protsesse, võimalusel kiiret otsustamist. On näha, et varajase faasi ettevõtjad hindavad seda.

Võib-olla üks viga on see, et ei mõelda põhjalikult läbi, mille poolest eristutakse konkurentidest. Paljud ideed ei ole ju tegelikult ülioriginaalsed ja see on täiesti okei. Tuleks aga läbi mõelda, kuidas sinu implementatsioon, sinu lähenemine on erinev ja suuta seda veenvalt selgitada.

Esiteks vaatad nii-öelda fakte. Kas tegu on üksikasutaja või tiimiga, mis on alati eeliseks. Kas meeskond on juba koos töötanud? Vastasel korral on suurem risk, et see erimeelsuste tagajärjel laguneb. Kui ollakse varasemalt juba kolm või viis aastat koos töötatud, on risk palju väiksem.

Teiseks, kui n-ö kodus on tiim selles valdkonnas, mida nad tahavad muuta. Kõige paremad tiimid on need, kus olemasolevast edukast tehnoloogiafirmast eraldub tiim, kes selles ettevõttes lahendas mingit konkreetset probleemi ja tahab nüüd sedasama teha kõigi ettevõtete jaoks selles sektoris.

Ja lõpuks on päris oluline klapp tiimiga – kas tekib tunne, et tahaksid nende inimestega koos töötada ja kas nemad tahaksid sinuga koos töötada. Selline personaalne meeldivuse valideerimine on oluline, kuna varajase faasi investeeringute puhul võib koostöö kesta kümme aastat.

Aga loomulikult on mängus ka mingil määral kõhutunne. Näiteks üks mõtteharjutus selle kirjeldamiseks on kujutada ette asutajat juhtimas ettevõtet, kui seal on sada või viissada inimest – kuidas ta saaks sellega hakkama.

Pean normaalseks seda, kui mõni idufirma lõpetab tegevuse äririskide realiseerumisel. Iduettevõtluses on see tavaline ja sellistel juhtudel ei süüdista keegi ettevõtjat ega iseennast ettevõttesse investeerimise pärast. Õppetunnid on olnud pigem need, kus olen asutajat või tiimi valesti hinnanud ja ei ole suutnud õigel ajal ära tunda, et asutaja tööfilosoofia ja -eetika ei lange minu omadega kokku. Õnneks on neid juhtumeid olnud vähe.

Suurimad edulood on ikka need, kus on olnud mõistust ja õnne piisavalt vara ära tunda suurepärased asutajad ning mõnikord isegi enne teenuse valmimist ja turuletulekut investeerida ettevõttesse, mis hiljem kasvab väga edukaks. Meie portfellist tooksin ehk välja Veriffi, Monese ja Comodule’i, mille kõigi puhul oli asutajatel juba varases faasis suurepärane võimekus oma visiooniga teisi kaasa haarata.

Nii et, kui ma enne rääkisin komponentidest, mis ideaalse tiimi puhul olemas on, siis aeg-ajalt kohtad ettevõtjaid, kes ei vasta nendele tingimustele, aga kes on nii inspireerivad, et usud nende visiooni ja investeerid olukorras, kus midagi muud veel pole.

Minu arvates võiks science-heavy ehk teadusmahukas sektor olla see, millest saab 5–10 aasta jooksul järgmine ökosüsteemi ning tegelikult kogu Eesti ja regiooni majandusarengu vedaja. Tunnen ka personaalset missioonitunnet selliste ettevõtete arengule ja esiletõusule investorina ja nõuandjana kaasa aidata.

Kui vaatame seniseid Eestist välja kasvanud edulugusid, siis need pole olnud tehniliselt ülikeerukad. Pea kõik siinsed ükssarvikud on internetipõhised platvormid, kus konkurentsieelis on olnud nutikas ärimudelis või ülitugevas teostuses. Tarkvarapõhistest edulugudest veidi hiljem hakkasid esile kerkima riistvara ja tarkvara ühendavad ettevõtted, kus komplekssus on mõnevõrra suurem. Ka siin on viimase nelja-viie aastaga tekkinud rida edukaid näiteid, nagu Comodule, Starship, Cleveron, Bolti tõukerattaäri jne.

Keerukustasemelt järgmised ongi teadusmahukad või teadus- ja arendustegevusel põhinevad iduettevõtted, mis vajavad palju rohkem aega ja raha, et tootega turule jõuda. Õnnestumiseks on tarvis nii spetsiifiliste oskustega ettevõtjaid ja töötajaid, investoreid, kellel oleks piisavalt vahendeid ja kannatust kui ka tugisüsteeme.

Selleks, et Eestis saaks tekkida tugev teadus- ja arenduspõhiste iduettevõtete segment peavad kõik need ökosüsteemi komponendid edasijõudnud tasemel olema ja ma näen, et siin on viimasel ajal olnud väga positiivseid arenguid.

Kui paar-kolm aastat tagasi mõni teadlase taustaga ettevõtja meile äriplaani saatis, siis oli seal küll pikalt kirjeldatud tema saavutuse tehniline või teaduslik taust, aga napilt, kui üldse, oli juttu sellest, kuidas lahendus tootestada ja kuidas sellest äri luua. Eelmisel aastal aga hakkasime nägema teadustaustaga ettevõtjaid, kel on õige ettevõtluse mõttemall ja oleme fondiga nüüdseks teinud ka esimesed investeeringud selles valdkonnas.

Väga oluline tegur selle juures, et teatud valdkond hoo üles võtaks, on esimese suurema eduloo ehk tšempioni teke, nagu meil kunagi oli Skype kogu start-up-valdkonna katalüsaatoriks. Kui tarkvaraäris on sellised eeskujud meil ammu olemas ja riistvara tarkvaraga kombineerivas segmendis on neid viimastel aastatel tekkinud, siis nüüd on ka teadusmahukas segmendis esimesed tšempionid esile kerkinud, näiteks Skeleton Technologies. Kui selline eeskuju tekib, on kõik eeldused olemas, et eksperiment käima läheks.

Ma arvan, et siin on mitu põhjust. Esiteks on ülikoolid hakanud tehnilistel aladel palju rohkem äripoolele tähelepanu pöörama kui veel mõned aastad tagasi. Programmid ülikoolide sees ja koostöö erasektoriga on tugevnenud ning teadlased näevad, et ettevõtjaks hakkamine võiks olla üks nende eelistatud karjäärivalik, kus nad saaksid maailma päris palju muuta.

Teiselt poolt panustab sinna ka riik, nagu ta panustas iduettevõtete ökosüsteemi arengusse 10 aastat tagasi SmartCapiga. Toona oli riigi investeeringu tingimuseks samas mahus erakapitali kaasamine, mis aitas kaasa nii iduettevõtete ökosüsteemi kui varajase faasi investorite süsteemi arengule. Samamoodi on nüüd riiklikel programmidel ja initsiatiivil oluline roll teadusmahuka sektori käimatõmbamises.

Ben Horowitzi raamatud on kasulik lugemine mõlemale ‒ kellel veel lugemata, siis kindlasti “The Hard Thing About Hard Things”. Samuti valdkonna klassikud, Peter Thieli “From Zero to One” ja Eric Riesi “The Lean Startup” võiksid olla loetud. Kui ettevõte on juba maast lahti, siis Inteli juhi Andy Grove’i “High Output Management” on küll veidi igava nimega, aga väga praktiline käsiraamat tehnoloogiaettevõtte juhile.

Ettevõtete lugudest ehk Brad Stone “The Everything Store” Amazoni fenomenaalsest edust või “The Bad Blood” Theranose allakäigust. Võimalusel soovitan praegusel keerulisel ajal end vaimselt turgutada ka ilukirjandusega ‒ kasvõi näiteks Loomingu Raamatukogu sarjas ilmus eelmisel aastal hulk nauditavaid teoseid.

...

Ole kursis Eesti start-up'ide uudistega – telli FoundME iganädalane uudiskiri SIIT!