Indrek Neivelti idufirma jäi ainsa Euroopa ettevõttena hiinlastele silma

Ettevõtja Indrek Neivelt on praegu kaelaskantavaid õhupuhasteid tootva Respiray tegevjuht, kes töötas 1991.-2005. aastani Hansapangas, millest viimased kuus aastat oli ta grupi peadirektor ja juhatuse esimees. Kuidas sarnaneb tänase idufirma ehitamine tollase tööga Hansapangas ja mida arvab ta presidendiks kandideerimisest, rääkis ta sTARTUp Day´le antud intervjuus.

Respiray sai alguse firmast Ldiamon. Põhimõte oli väga lihtne – siis, kui eelmine aasta viirus maailmas möllama hakkas, nägid meie insenerid, kuidas maailm on hädas. Esiteks polnud maske ja teiseks nende olemasolevate maskidega ei saanud normaalselt hingata. Siis mõtlesime, et kuidas saab nii olla, et meil on 21. sajand, meil on Tesla ja Apple, kuid maskinduse tehnoloogia on 16. sajandist. See riie, mh kirurgiline mask, ei ole midagi muud kui mehaaniline kaitse, mis oli kasutusel juba siis, kui keskajal olid katkud.

Sealt hakkas mõte arenema, töötati välja ilus moodul. Alguses plaanisime teha maski, millele saaks külge keerata meditsiinilise maski, aga selle sertifitseerimiseks oleks läinud mitu aastat aega ja me tulime välja vahepealse lahendusega. Avastasime, et õhk liigub moodulist ülesse ja väga palju ei segune, eriti kui panna visiir ette. Ehk lühidalt öeldes, nii ta sündis.

Meie ei saa küll aru, et midagi teisiti oleks. Ma arvan, et idufirmat ei ole võimalik alustada nii, et igaüks istub kodukontoris, oma kodus. Vot seda ma ette ei kujuta, eriti, kui teha mingit füüsilist asja. Ehk nooremad inimesed saavad hakkama inseneri lahendustega IT-valdkonnas, aga midagi sellist, mida päriselt ja füüsiliselt katsuda saab, selleks tuleb kohal olla.

Meie oleme kogu aeg oma aparaatidega eelmise aasta lõpust kohal ja koos olnud. Kui oli vajadus ja riskid läksid suuremaks, siis olime maskide ja aparaatidega ning kõik olid terved, käisime söömas oma majas ja mingeid probleeme polnud.

Ma ei teagi, kui palju on tänasel päeval tarneahelad segamini koroonast tingituna. Tarneahelad on segamini erineval põhjustel. Pandeemia pärast on rahatrükk suuremaks läinud ja see on üks põhjus, miks üldse vaadati tarneahelad üle, aga see on juba pikem jutt. Kas ta otseselt just koroonaga seotud on, aga tarneahelad on läinud pikemaks ja keerulisemaks küll.

Väga lihtne. Ta puhastab ja suunab sinu suu ning nina piirkonda puhastatud viirusevaba õhu. Puhastab pahalased viiruselt ära. Ta on nagu kaasaskantav maski ja õhupuhastaja segu. Kui me mõtleme tervikuna selle pandeemia võitluse peale, siis on pandeemia algusest peale räägitud, et oleks vaja inimesed isoleerida omaette tubadesse, et keegi väljas ei käiks. Siis vaadati, et viirus saadi enam vähem kontrolli alla, aga majandus läks täiesti käest ära. Seejärel tehti kogu majandus lahti, aga tuli maskide kandmise kohustus terves Euroopas ja Ameerikas. Siis hakkasime ootama vaktsiine ja kõik lootused pandi vaktsiinide peale.

Nüüd selgub, et vaktsiinid ka ei aita kõiki. Vaatamata vaktsineerimisele jäävad inimesed haigeks, sest tekivad uued viirustüved. Mida ma tahan öelda on see, et pandeemia võidame ainult siis, kui kasutame mitut kihti erinevaid kaitseid. See on Šveitsi juustu põhimõte. Šveitsi juustus on teatavasti augud sees, aga kui sa paned mitu kihti, siis augud pole kohakuti ja midagi läbi sealt ei tule. Samamoodi peame selles olukorras võitmiseks kasutama 6–7 erinevat kihti. Meie oleme seal ventilatsiooni ja maski juures, üks kiht lisaks vaktsineerimistele ja kõigele muudele.

Respiray teekonnal on suurim võit olnud see, kuidas meie tiim toote nii kiiresti ära tegi ja turule tõi. See oli väga suur võit. Mulle kindlasti isklikult meeldis see, kui Hiina suur portaal, mis tegeleb ainult kõikvõimalike LEDidega ja kellel on ühes kuus kuni kaks miljonit lugejat, võttis vaatluse alla, UV-ledidega toimuva, selle, mis rakendusi on tehtud. Nad tegid tõsise analüüsi ja 20 kõige huvitavama tehnoloogia hulgas oli ainult üks Euroopast pärit firma ja see oli meie Respiray.

Mõeldes Hiinast kui suurest tööstuspotentsiaaliga riigist, kus on palju insenere ning 1,4 miljardit inimest, ja siis avastada, et nad uurivad kõik läbi ja leiavad, et Euroopast ei ole mitte midagi peale sinu firma – see on võit.

Ta oli kindlasti jah startup. Samas siin Eestis mitte ühelgi startup´il ei ole 6000 töötajat. Sinna me jõudsime kümne aastaga.

Ma ei oska öelda, mida ma oleksin soovinud 20 aastat tagasi teada, aga ütleme 6–7 aastat tagasi, kui me Pocopay’d tegime, oleksin ma soovinud saada aru, kuidas idufirmasid hinnatakse. Kuidas firmasid, kes on kulutanud 500–600 miljonit eurot, hinnatakse kümnetes miljardites kui kasumit ei ole. Sellest kunsttükist ma oleks küll tahtnud aru saada.

Kui keegi mulle praegu ka ära seletaks selle, kust tuleb paljude firmade väärtus, kust tuleb see number ja miks see erineb teistest kohtadest, siis selliste järeleaitamistundide üle oleksin küll väga tänulik.

Mitte natukene, aga ikka päris segane. Kuidas ühe firma, mis kasvab 30% aastas, kasum korrutatakse läbi kahekümnega ja teisel, mille kasum kasvab 50–60%, korrutatakse 200-ga. Selliseid järeleaitamistunde tahaks küll jah. Eriti kasulik oleks, kui oleksin seda saanud kuus aastat tagasi.

Ühte supervõimet ma ei oskagi nüüd nimetada. Ettevõtjana on õnne vaja palju. Me alahindame õnne tähtsust. Õnn on üks väga tähtis asi, aga keegi ei saa seda omandada. Muidu aga kannatlikkus ja visadus, nagu ikka elus.

Asjad teeb põnevaks see, et me ei tea, mis toimub. Mõnesmõttes mingite trendide äraarvamine ja selle järgi minek, et kas toimisid õigesti või ei, on põnev. Või see, kas käime varsti kõik Respiray’ga ringi või paneme maskid ette.

On huvitav mõelda, kuidas inimkond edasi elab selles maailmas, kus viirused kõik levivad nii, nagu nad praegu levivad. Kas istumegi kõik omaette tubades ja suhtleme arvuti teel ainult? Kui vaadata praegu haiguse levikut, siis järelikult kuu pärast on nii palju nakatunuid ja kahe kuu pärast nii palju. See on muidugi suhteliselt lihtne matemaatika, pole vaja trende arvata. Peab teadma lihtsalt, kuidas eksponentsiaalne võrrand käitub.

Ei kandideeriks. Ma ei kvalifitseeru sellele kohale kindlasti mitte. See nõuab hoopis teisi kvalifikatsiooni. Mulle eelmine kord pakuti. Ma arvan, et olen piisavalt enesekriitiline ja tean, millised võimed mul on ja milliseid pole.

...

Ole kursis Eesti start-up'ide uudistega - telli FoundME iganädalane uudiskiri SIIT!