Nils Kajander: ma ei näe põhjust, miks Eesti disainerid ei võiks jõuda maailma tippu

Kajander avas sTARTUp Day kõrvalürituse Sales&Marketing raames oma mõtteid disainieetika, trendide järgimise ning disaini emotsionaalse ja praktilise poole kohta. Samuti rääkis ta loo jutustamise oskuse tähtsusest ja lugude erinevatest perspektiividest.

Küsimustele vastab disainiagentuuri Bond Tallinna stuudio juht Nils Kajander.

See väide on täiesti õige. Olen isegi enda puhul märganud, et ma mäletan sageli pigem seda, kust ma võiksin informatsiooni leida, kui seda infot ennast. Aga ma pole kindel, kas see on eetika küsimus, kui rääkida disainist. Disain on lihtsalt vahend erinevate asjade tegemiseks, olgu selleks siis UX disain või kommunikatsioonidisain.

Pigem tuleks vaadata seda, kuidas kõik arengud toovad endaga kaasa nii head kui halba. Mõned arvavad, et teleri leiutamine oli tore asi, samas teised ütlevad, et see oli kohutav. Metsas jalutamise asemel hakkasid inimesed üha rohkem diivanil teleri ees istuma.

Ma arvan, et paljud asjad, mida me peame problemaatiliseks, näiteks sotsiaalmeedia ja see, kuidas noored viidavad nii palju aega videomängude mängimisele, on osa maailma arengust. Sellega on seotud üks eetiline küsimus – inimesed üritavad kõigega raha teenida.

Kui rääkida sotsiaalmeediast ning selle kleepuvusest ja külgetõmbavusest, siis muidugi kõlab see vastikult, kohutavalt ja problemaatiliselt, et on inimesi, kes loovad tooteid või digitaalteenuseid, mille eesmärk on tekitada sõltuvust. Kuid selles pole midagi uut. Ma arvan, et näiteks iga telesarja eesmärk on alati olnud olla sõltuvust tekitav. Nii inimesed kui ka tehnoloogia muutuvad ja arenevad pidevalt. Astudes kõrvale lõppkasutaja rollist ja vaadates asju disaini või tooteinnovatsiooni vaatenurgast, saame olla nutikamad tarbijad.

See ei ole disainieetika küsimus, vaid pigem lihtsalt eetiline küsimus. Ehk tuleks mõelda, kas on eetiline seada sellist eesmärki ja teenida sõltuvuse tekitamisest kasumit. Kõiges on head ja kurja. Minu seisukoht on, et igal disaineril peaks olema oma eetikakoodeks. Kui miski tundub vale, siis sa ei tööta selle projektiga.

On väga raske öelda, et ainult see või teine ​​asi on ebaeetiline. Muidugi võib mõni disain olla ilmselgelt ebaeetiline. Näiteks kui tootedisainer loob kergesti varjatavaid tulirelvi, siis võib-olla enamik inimesi ütleks, et see on ebaeetiline, kuid antud juhul arvan, et see on isiklik asi.

Mõned peavad võrguhasartmänge väga problemaatiliseks ega taha sellest midagi kuulda. Samas tunneb keegi teine, et mõni muu teema on eetiliselt keerulisem. Seega arvan, et disainerid peavad tunnetama, mis on nende jaoks eetiline või ebaeetiline.

Kui öelda, et Netflix on oma funktsioonide väljatöötamisel ebaeetiline, siis tuleks välistada miljon muud ebaeetilist asja. Aga ma olen nõus, et see on natuke küsitav. Võib-olla oleneb see ka põlvkonnast. Ma olen sellistest sõltuvust tekitavatest asjadest veidi šokeeritud, kuid arvan, et näiteks teleri osas ei olnud see ebaeetiline. Võib-olla oleks vastus teistsugune, kui varasemad põlvkonnad analüüsiksid, kas teleri loomine oli õnnistus või olid seal eetilised probleemid...

Loomulikult on olemas mõned universaalsed eetilised suunised ja arusaamad, kuid päeva lõpuks määratleb iga inimene selle omamoodi.

Kui aus olla, siis mind ei huvita erialaselt eriti trendid. Me ei püüa kunagi midagi trendikat teha. "Mis on nüüd trendikas? Teeme midagi trendikat!" – see pole kunagi eesmärk. Püüame lihtsalt pakkuda loomingulisi lahendusi, mis toimivad ja teevad kõike, mida vaja.

Mulle meeldib mõelda, et trendide järgimise asemel tegeleme pigem ise trendide loomisega või oleme mõne sammu võrra ees. Kuid muidugi, nagu sa ütlesid, ilmuvad trendid kuskilt ja tavaliselt tähendab see, et maailmas on inimesi või disainereid, kes mõtlevad ühtemoodi. Ja isegi kui ma ütlen, et me ei järgi trende, siis on teatud asjad alateadlikud.

Näiteks on meil üks disainer, kellel näib olevat peaaegu nagu paranormaalne võime ennustada värve, mis on poole aasta või aasta pärast ülitrendikad. Kuid muidugi pole asi selles, et ta teaks teadlikult, mis tulevikus trendikas on. Asi on selles, et ta jälgib disainimaastikku nii tähelepanelikult, et tajub pea märkamatuid signaale ja märke, mis juhivad tema disainiprotsessi. Ainus valdkond, kus me trende jälgime, on tehnoloogia.

Jah, mulle meeldib nii mõelda.

Ma arvan, et eduka ettevõtte juhtimiseks ei pea olema suurepärane jutuvestja, kuid ka siis on see osa loost. Lugu on oluline, kuid see ei tähenda, et kõik on lihvitud ja kõik on täiuslikud esinejad või andekad sõnadega.

Kui räägime soomlastest või eestlastest, kes kipuvad olema sotsiaalselt veidi kohmakad ja mitte nii sarmikad kui näiteks Ameerika tegevjuhid, siis on üsna sageli seesama kohmetus osa võlust ja põhjusest, miks näiteks Soome ettevõtted on väga atraktiivsed, eksootilised ja põnevad välismaalastele. Nende jaoks on see nii erinev, et inimesed on ausad ja siirad ning mingil määral veidrad.

Sellepärast ütleksin, et soomlaslikkus mängib mõne konkreetse kaubamärgi loos suurt osa. Ja kui rääkida riigi kuvandist, siis aina enam tõstavad riigid esile oma kohmakust või veidrusi ning inimesed mõistavad, et see on tugevus ja midagi, mille üle uhke olla.

Üks naljakas näide on soomlaste inglise keele aktsendi kohta. Me nimetame seda rallisõitja aktsendiks. Varem inimesed häbenesid seda ja arvasid seetõttu, et nad pole head esinejad. Kuid tänapäeval saavad paljud aru, et see lihtsalt on nii ja selles seisnebki nende sarm. Inimesed oskavad inglise keelt väga hästi ja eestlastega on sama lugu.

See on naeruväärne, kui paljud eestlased häbenevad inglise keeles rääkimist, isegi kui neil on fantastiline sõnavara. Sageli mõeldakse: "See pole minu keel ja võib-olla ma kõlan naljakalt". Ehk siis lugu on oluline, aga see võib väljenduda selles, et juhtkond ei koosne toretsevatest ameerikalikest esinejatest.

Ma arvan, et see on mõlemat võrdselt. Disain ei ole hea, kui see ei toimi või kui see pole otstarbekas. Aga loomulikult on ideaalis ootus disaini suhtes, et see puudutab sind kuidagi ja muutub siis juba emotsionaalseks. Ja isegi siis, kui ma võtan seda väga professionaalsest vaatenurgast, on see samamoodi.

Tegemist on äriga, seega see on praktiline. Kuid samas ma ei teeks seda, kui mul poleks üldiselt disaini vastu kirge. Näiteks ma ei saaks kunagi raamatupidaja olla, sest ma pole arvude vastu kirglik. Ja ma arvan, et disain on üks parimatest asjadest, mille vastu kirglik olla. Isegi inimesed, kes disainist midagi ei tea, võivad teatud disainiprobleemide suhtes kirglikud olla. Näiteks: "Mulle ei meeldi see hoone, sest mulle ei meeldi oranž!”.

Üks lahe arusaam on olnud, et need väljakutsed disainis, millega me igapäevaselt nädalast nädalasse töötame, on universaalsed. Isegi kui me ei tee siin Eestis miljonieuroseid projekte ega rebrändi Netflixi kaubamärki, ei tähenda see, et Eestis tehtav töö oleks kuidagi vähem tähendusrikas või ebaolulisem võrreldes mujal toimuvaga.

Kui rääkida inimestega, kes töötavad disainivaldkonnas kusagil mujal maailmas, siis mõistad üsna pea, et see on kõikjal sama. Pole tähtis, kas töötad Eestis, Argentiinas, Dubais või Londonis – lõppkokkuvõttes teeme kõik sama asja. Ma arvan, et just seetõttu on Bond olnud edukas ja suutnud äri laiendada. Me alustasime Helsingist, kuid nüüd on meil stuudiod San Franciscos ja Dubais. Kui teha midagi ülihästi ja pakkuda maailmatasemel kvaliteeti, ei näe ma põhjust, miks Eesti disainerid ei võiks jõuda maailma tipptasemele.

Ma isegi ei valeta, kui ütlen, et meil Bondis ongi ainult ülitoredad kliendid. Kõige tähtsam on see, et ma pole kunagi pidanud täiuslikuks kliendiks kedagi, kes ütleb alati: "Jah, see on okei!". Ma naudin kõige rohkem koostööd teraste klientidega, kes mõistavad oma äri ja saavad aru, mida me teeme ja miks on meie töö nende jaoks väärtuslik ning mida nad saavad meiega saavutada. Selline on parim koostöö.

Ja miks meie nimi on Bond – see pole tingitud James Bondist, vaid see märgib sidet kliendi ja meie vahel. Mulle väga meeldib suhelda klientidega, kes julgevad oma arvamust avaldada. Ja kui klient on valmis meid usaldama isegi siis, kui ta ei näe meie pakutud lahenduse mõtet ega ilu.

Jällegi üks hea näide suhteliselt hiljutisest Helsingis tehtud projektist. Projekti käigus oli meie klient veendunud, et peame muutma värvilahendust. Me selgitasime pikalt, et see oleks mitmel põhjusel vale otsus ja lõpuks jäeti disain selliseks nagu ta oli. Lõpuks esitlesime uut identiteeti juhatusele ja peamine asi, mida juhatuse liikmed kiitsid, oli täpselt see, mille üle me vaidlesime – värvilahendus. Seejärel tuli meie põhiline kontakt minu juurde ja ütles avatult: "Teil oli algusest peale õigus. Aitäh, et te meile seda selgitasite ja alla ei andnud". See on põhjus, miks mulle sellised koostööd meeldivad ja ma loodan, et ka klient nautis koostööd.

...

Ole kursis Eesti start-up'ide uudistega - telli foundME iganädalane uudiskiri SIIT!