Tuntud investor: eduka iduettevõtte saab üles ehitada ilma investorite, aga mitte mentoriteta

Mu kihlatu oli Eestis töötanud ja Eesti on talle väga südamelähedane paik. Seega, kui talle oma plaanidest rääkisin, soovitas ta mul siia tulla. Tegin pisut uurimistööd, lugesin Startup Maffia ja Startup Estonia kohta ning ostsin lennupileti Eestise. See oli väga meeldiv ja produktiivne reis, mis hõlmas muuhulgas kohtumisi EstBANis ja Funderbeamis. Üks minu päris esimesi ingelinvesteeringuid oligi EstBANi Nordic Angel programmi kaudu Eesti iduettevõttesse Fractory.

Olen tutvunud rohkem kui 2000 ettevõttega, teinud koostööd umbes 50 ettevõttega ja seni investeerinud seitsmesse. Kuna elan Euroopas, suhten palju Euroopa ettevõtetega, kuid olen investeerinud ka USA ettevõtetesse ja ühte Aasia ettevõttesse.

Esialgu arvasin, et investeerin oma taustast tulenevalt tehisintellekti või ettevõtte tarkvara arendavatesse ettevõtetesse, aga tegelikult pole ükski minu investeeringuist olnud neis valdkondades. Ilmselt seetõttu, et mind on peamiselt paelunud asutajad ja nendevaheline keemia, samuti see, kuidas meeskond raskustega silmitsi seisab.

Minu jaoks taandub iduettevõtte potentsiaal kolmele asjale: meeskond, toode ja turunõudlus/turu tagasiside. Milline on meeskond? Kas toode on platvorm või funktsioon? Kas toote ja turu sobivus on päriselt paigas? Ettevõte ei pea tingimata tulu teenima, kuid toode peaks turul piisavalt huvi tekitama.

See võib tõepoolest toimuda struktureeritud intervjuu vormis. On olemas tehnikaid ja viise, kuidas inimest sügavamalt tundma õppida ja pealispinnast kaugemale näha. Teine asi on soovitused ja taust. Alati on võimalik investoritelt küsida, millistesse ettevõtetesse nad varem investeerinud on – tagasiside neilt asutajatelt võib olla väga kasulik.

Olen näinud, et see pole absoluutselt vajalik. Olen intervjueerinud üle 100 asutaja ja enamik, kui mitte kõik edukalt exit’i teinud asutajaid ei kaasanud investeeringuid raha pärast. Lõpuks tõid nad riskikapitali investorid pardale strateegilisel põhjusel – mitte sellepärast, et neil oli raha vaja, vaid sellepärast, et ettevõtte müümise hetkel oli parem, kui seda müüsid riskikapitalistid.

Sageli ei ole mentoritel ettekujutust probleemidest, millega idufirma parasjagu silmitsi seisab. Seepärast on hea neile igakuiselt anda ülevaade ettevõtte saavutustest, plaanidest ja väljakutsetest, et mentorid saaksid tutvustada vajalikke inimesi või keskenduda sobivatele lahendustele. Sellise struktuuri ja igakuise aruandlusega saab idufirma mentoritest palju rohkem kasu kui lihtsalt ad hoc mentorlusest.

Tavaliselt ei kesta mentori-asutaja suhe rohkem kui kolm kuni kuus kuud, sest miski ei hoia sidet kauem koos. Kuid sõltuvalt keemiast võib see kesta 20 või enam aastat. Enda puhul meeldib mulle mentorlusest mõelda eelkõige kui eluaegsest sõprusest. Sest lõppkokkuvõttes on kõige olulisem inimlik suhe kahe inimese, mentori ja asutaja vahel.

Probleemide korral võivad mentorid jagada oma varasemaid kogemusi sarnastes olukordades ja pakkuda välja lahendusi. See ei tähenda, et asutajad peavad kindlasti tegema seda, mida mentor tegi, aga nad saavad neid kogemusi kindlasti võrdluspunktina kasutada.

Näiteks üks olukord, mida tuleb sagedamini ette, kui võiks arvata, on palga ja osalusega seotud arutelud asutajate vahel – ma ei nimetaks neid isegi vaidlusteks. Objektiivne seisukoht mentorilt võib sellises olukorras navigeerimise ja kõigi asutajate jaoks parima tulemuseni jõudmise palju lihtsamaks teha.

Loomulikult, kui sul on kolm mentorit ja sa esitad neile sama küsimuse, võid saada kolm täiesti erinevat vastust. Sel juhul tuleb asutajal otsustada, kas ja keda kuulata või ignoreerida kõiki nõuandeid. See nõuab tarkust. Tavaliselt kuulatakse mentorit, kellega asutajal on parim klapp ja keda ta usaldab kõige rohkem.

Olen kindel, et neid on palju, aga tooksin välja neli sektorit. Nimekirja esimesel kohal on mängutööstus, sest mulle näib, et see jääb tihti tähelepanuta. Sajad riskikapitalistid investeerivad SaaS ja ettevõtete tarkvara valdkonda, kuid väga vähesed mängusektorisse. Mitte tingimata puhas mängutööstus, vaid ka mängustamine (gamifying) muutuste juhtimiseks või muudel eesmärkidel võib ühel hetkel osutuda n-ö magavaks hiiglaseks või avastamata aardeks.

Teiseks, haridus, kus pole olnud suuri raputavaid muutusi toimunud enam kui 100 aasta jooksul, kuid arvestades tänast tehnoloogiat ja ühiskondlikku struktuuri usun, et võime peagi selles valdkonnas suurt innovatsiooni näha. Siis ilmselgelt jätkusuutlikkus koos taastuvenergiaga ‒ näiteks Tesla sõidab selle lainega kaasa ja näen viimasel ajal selles sektoris väga palju edukaid exit’eid, mida veel kolm-neli aastat tagasi polnud. Ja lõpuks tehisintellekt, sealhulgas näiteks kõnerobotid ja ennustusmudelid on väga põnevad.

Minu lemmikraamat on Hans Roslingi „Faktitäius“, mis ei ole kuidagi seotud idufirmade või investeerimisega, vaid on lihtsalt väga optimistlik kirjeldus sellest, kuidas maailm muutub. Ma leian, et asutajate või investoritena peame mõistma, kuhu maailm liigub just faktide, mitte uudistes näidatava kaudu.

James S. Collinsi „Good to Great" kirjeldab, mis teeb ettevõttest suurepärase ettevõtte, ja Alexander Nicolausi „Startup Culture“ rõhutab kultuuri tähtsust ettevõttes. Liz Wisemani „Multipliers: How the Best Leaders Make Everyone Smarter“ on minu arvates väga kasulik lugemine, eriti mentoritele ja potentsiaalsetele investoritele.

Aga muidugi ka tüüpilised soovitused, nagu „Nutikas iduettevõte”, „Nullist üheni”, „Esmalt küsi ‘Miks’”, „Crossing the Chasm”, „Venture Deals” jne.

...

Ole kursis Eesti start-up'ide uudistega – telli FoundME iganädalane uudiskiri SIIT!